Rofl.

Täna siis oli vist väga imelik päev, mitmeid põhjusi on ka selleks.

Esiteks, kohe kui ärkasin, hakkasin üles tõusma, lõi TOHUTU peavalu sisse, selg ka veel valutab. Siis pidin oma valudega veel riidesse panema ja pessu minema. Sain vaevu asjad tehtud. Siis läksin allakorrusele, seal ootas ilusti valik. "Kas tee või krõbinad?" Ütles kasuisa ilusti, ta teadis kuidagi juba, et mul pea valutab ja selg on haige. Siis ta veel päris, et miks mul riided seljas on, et ma jään niikuinii koju.

Magasin siis kella 8ni. Eile sain teada juba, et ma pean täna koolis üritustele tehnika üles panema, saatsin siis sõnumi huvijuhile, et ei saa tulla. Siis tuli ikka parim kõne. Öeldi, et see eelmine helitehnik, on peterburis ja mina olen ainuke võimalus. Eks ma pidin siis veerand kümneks kohal olema, mina loll muidugi arvasin, et see tähendab 10:15. Siis sain 9-ks linna, korterisse. Seal tuli ka kõne, et kus kohas ma olen. Pidin oma pikutamise kohe katki ajama, ning kooli poole minema. See oli vist minu elu pikim kõnd...

Kooli saabudes ma juba surin peavalust. See oli tõsiselt tappev. Mina arvasin, et pean seal lihtsalt tehnika üles panema, aga pidin hoopis seal üritustel kruttima ka neid nuppe. Jube tore on vist passida tund aega koolis, kust sa tegelikult puudud, ultra-peavaluga.

Siis sain koju ära lõpuks. Siis sain teada uudised, mis muidugi lõpuks valed olid. Vend üritas nalja teha ja ütles, et meie koer, kes hommikul opile läks, on surnud. Pandi magama. Kaputt.

Siis läksin kohe oma tuppa, magasin natuke. Kui üles ärkasin, oli koer allkorrusel, täitsa elus. Lonkas natuke, aga oli elus ikkagi. Ta oli nii naljakalt narkoosi all veel, keel suust väljas ja tuikus nagu oleks 10 viina sisse võtnud endale. Siis jäi magama. Peale magamist oli ta all ikka jube hea üllatus. Suure loigu oli maha jätnud.

Peavalu on nüüdseks üle läinud, aga selg on ikka veel valus. Täna vist räägin emale sellest, kasuisa mind ei kuula...